Loos meenutab jutustaja oma tähelepanuväärse venna Doodle'i elu. 1900. aastate alguses lõunaosas sündis noor poiss nimega William Armstrong. Arstid ei uskunud algusest peale, et ta ellu jääb; ta kannatas muude sünnidefektide kõrval väikese südame tõttu, jättes ta füüsiliselt nõrgaks. Kui ta aga vennale naeratas ja lõpuks roomama õppis, anti perele lootust, et „Doodle’iga” võib kõik korras olla.
Kui Doodle vanemaks sai, ei saanud ta endiselt kõndida, nii et vanem vend tõmbas ta väikese käruga ringi. Mõnikord oli jutustaja Doodle'i suhtes julm, kuna tal oli häbi ja piinlik, et tal oli väike vend, kes oli teistsugune. Kuigi jutustaja hakkab oma venda kiinduma, on ta endiselt piinlik, kuna Doodle jäi sandiks, nii et ta otsustas teda kõndima õpetada. Pärast kuudepikkust harjutamist näitasid Doodle ja tema vend oma uut võimet vanematele, kes olid üliõnnelikud. Alates sellest päevast töötab jutustaja Doodle'iga, et õpetada talle raskemaid tegevusi, nagu ujumine, jooksmine, võitlus ja ronimine. Kogu selle protsessi vältel väidab jutustaja oma uhkust kui motivaatorit; just tema uhkus ei lasknud Doodle'il teistmoodi kooli minna. Kui suvi oli lõpule jõudmas, oli Doodle teinud vaid vähesed edusammud, kuid venna uhkus oli liiga suur, et tal lubada.
Ühel pärastlõunal kuulis pere õues imelikku müra ja Doodle tormas õue, et leida veritsevast puust istunud haruldast punast punast ibisit, olles tormi poolt kursilt minema lennanud. Lind kukkus lõpuks puu otsast alla ja suri. Millegipärast oli Doodle'il linnuga sügav seos ja ta kavatses ta matta. Järgmisel päeval läksid poisid oma igapäevastele treeningutundidele, kuid Doodle oli harjutamiseks liiga nõrk. Kui nad poisid järjekordse tormi keskel koju suundusid, jäi Doodle maha ja kutsus oma venda üles teda mitte maha jätma. Oma uhkusest ja isekusest torkides jooksis jutustaja kiiremini, jättes Doodle’ile järele. Mõne hetke pärast pöördus ta tagasi ja leidis Doodle'i põõsa kõrvalt, surnud, verisena ja asendis, mis meenutas langenud punast ibist.
