Loos meenutab jutustaja oma tähelepanuväärse venna Doodle'i elu. 1900. aastate alguses lõunaosas sündis noor poiss nimega William Armstrong. Arstid ei uskunud algusest peale, et ta ellu jääb; ta kannatas muude sünnidefektide kõrval väikese südame tõttu, jättes ta füüsiliselt nõrgaks. Kui ta aga vennale naeratas ja lõpuks roomama õppis, anti perele lootust, et „Doodle’iga” võib kõik korras olla.
Kui Doodle vanemaks sai, ei saanud ta endiselt kõndida, nii et vanem vend tõmbas ta väikese käruga ringi. Mõnikord oli jutustaja Doodle'i suhtes julm, kuna tal oli häbi ja piinlik, et tal oli väike vend, kes oli teistsugune. Kuigi jutustaja hakkab oma venda kiinduma, on ta endiselt piinlik, kuna Doodle jäi sandiks, nii et ta otsustas teda kõndima õpetada. Pärast kuudepikkust harjutamist näitasid Doodle ja tema vend oma uut võimet vanematele, kes olid üliõnnelikud. Alates sellest päevast töötab jutustaja Doodle'iga, et õpetada talle raskemaid tegevusi, nagu ujumine, jooksmine, võitlus ja ronimine. Kogu selle protsessi vältel väidab jutustaja oma uhkust kui motivaatorit; just tema uhkus ei lasknud Doodle'il teistmoodi kooli minna. Kui suvi oli lõpule jõudmas, oli Doodle teinud vaid vähesed edusammud, kuid venna uhkus oli liiga suur, et tal lubada.
Ühel pärastlõunal kuulis pere õues imelikku müra ja Doodle tormas õue, et leida veritsevast puust istunud haruldast punast punast ibisit, olles tormi poolt kursilt minema lennanud. Lind kukkus lõpuks puu otsast alla ja suri. Millegipärast oli Doodle'il linnuga sügav seos ja ta kavatses ta matta. Järgmisel päeval läksid poisid oma igapäevastele treeningutundidele, kuid Doodle oli harjutamiseks liiga nõrk. Kui nad poisid järjekordse tormi keskel koju suundusid, jäi Doodle maha ja kutsus oma venda üles teda mitte maha jätma. Oma uhkusest ja isekusest torkides jooksis jutustaja kiiremini, jättes Doodle’ile järele. Mõne hetke pärast pöördus ta tagasi ja leidis Doodle'i põõsa kõrvalt, surnud, verisena ja asendis, mis meenutas langenud punast ibist.
Nooremad õpilased koguvad teadmisi eakaaslaste ja täiskasvanute jälgimise kaudu. Oma suhtlemisel teistega, nii klassiruumis kui ka väljaspool seda, andke näide empaatiast. Paluge ka vanematel ja eestkostjatel koostööd teha, rääkides headusest oma igapäevaelus.
Kaasake õpilasi rollimängudesse, kus nad mängivad erinevaid seisukohti omaks võttes välja olukordi, mis nõuavad empaatiat. See võimaldab neil arendada oma empaatiavõimet. Õpetajad saavad nende tegevuste jaoks kasutada erinevaid näidendeid ja kirjutisi, olenevalt õpilaste arusaamisest ja küpsusastmest.
Õpilastele tuleks õpetada, kuidas tuvastada ja kirjeldada nii enda kui ka klassikaaslaste emotsioone. Kasutage emotsionaalset keelt, et julgustada neid suhtlema. Mida rohkem nad teavad, kuidas teatud tundeid kirjeldada, seda paremini mõistavad nad teiste inimeste emotsioone. Samuti võivad õpetajad julgustada õpilasi kasutama neid sõnu ja kirjeldusi, et rääkida sellest, kuidas teatud sündmus neis tundus.
Õpetajad saavad soovitada õpilastele lihtsaid, kuid mõjusaid lugusid, mis panevad nad mõistma lahkuse ja empaatia tähtsust. Õpetajad saavad neid raamatuid hiljem tunnis arutada ning rääkida moraalitundidest ja kesksetest teemadest.
Kui õpilased püüavad neid kontseptsioone mõista ja päriselus rakendada, hindage neid väikese tasu või motivatsioonisõnadega, et ülejäänud õpilased saaksid nende jälgedes käia.
Kaks venda narratiivi keskmes on jutustaja ja Doodle, kellest viimane on füüsiliselt puudega. Kõrvaltegelased Mama ja tädi Nicey on võrdselt olulised. Lugu keskendub enamasti autori vaatenurgale ja tema tegevusele seoses oma vennaga.
Lugu tõukab edasi jutustaja uhkus. Omaenda uhkuse ja soovi tõttu saada "tavalist" õde-venda, sunnib ta Doodle'i täitma ülesandeid, mis jäävad tema füüsiliste võimete piiridesse.
Narratiiv kasutab Doodle'i nõrkust nii süžeevahendi kui ka metafoorina. See on märk jutustaja haprusest ja individuaalsusest, samuti tema haavatavusest ja jutustaja esimesest häbist.
30-päevane raha tagasi garantii Ainult uued kliendid Täishind peale tutvustuspakkumist
