Iseloomustus Määratlus: Iseloomustus on tunnused, mida autor kasutab loo tegelase loomiseks ja arendamiseks.
Iseloomustamine on üks väljamõeldud lugu kõige olulisematest osadest, sest meeldejääv tegelane saab lugejaga emotsionaalsel tasemel ühenduda. Iseloomustamine on füüsilise, emotsionaalse ja isiksuse tunnuste omistamine lugu väljamõeldud tegelaskuvale. See saavutatakse kahel viisil: otseselt ja kaudselt.
Otsene iseloomustus esineb siis, kui autor või jutustaja kirjeldab otseselt märgi jooni. Näiteks võib jutustaja kirjeldada lugejale iseloomu vanust, kõrgust ja eesmärke. Kaudne iseloomustamine toimub siis, kui oma tegude, dialoogi ja teiste märkidega suhtlemise käigus ilmnevad märgi tunnused. Näiteks võib lugeja teada saada, et tegelane on vihane teise sümboliga, kui nad neilt naljavad või räägivad lühidalt ühe sõna vastustega.
Autorid kasutavad kirjeldust, et luua ümaraid ja ühtlaseid märke. Ümarad või dünaamilised tähemärgid on keerukad isiksused, mis ilmuvad kogu lugu. Dünaamilised tegelased lugu lõpus arenevad sageli, muutuvad või küpsed. Lamedad või staatilised tähemärgid on piiratud isiksustega ja üldiselt ei muutu, areneda ega küpsena kogu lugu. Kirjandusajaloo mõned kõige keerukamad ja meeldejäävad tegelased pärinevad autoritest, kes ei karda oma tugevaid külgi, nõrkusi, hirme ja vigu avaldada.
"Minu armuke silmad ei ole midagi päikest; / Coral on palju punasem kui tema huuled "punane ..." on näide William Shakespeare'i "Sonnet 130" otsesest iseloomustamisest.
"Naabruskonna ümberregistreerimise pilguheitmine, pr Wilson kogus oma koera ja tema teised ostud ning läks kavalalt sisse." F. Scott Fitzgeraldi The Great Gatsby tsitaat näitab, et Myrtle vaatab ennast ümbritseva keskkonna ees, vaatamata et ta on vaene.
Bob Ewell, kes tapab Harper Lee mõrvaga , on näide korterist või staatilisest iseloomust. Romaani lõpus ei muutunud tema viha ja eelarvamused, mis panid ta Mayellat peksma ja seadsid Tomi kohtuprotsessi liikuma, ning see toob kaasa tema enneaegse surma.
Pip on näide Charles Dickens'i suurte ootuste ümmargusest või dünaamilisest iseloomust, sest kui ta hakkab kui noor poiss rikkust ja staatust otsima, saab ta lõpuks oma vigade ja teiste väärkohtlemise kaudu aru, et rikkus ei ole tuua õnne.
Karakteriseerimine kirjanduses on protsess, mille käigus autorid loovad ja arendavad tegelasi, avaldades nende omadusi, isiksust ja motiive läbi tegevuste, dialoogide ja kirjelduste.
Autorid näitavad karakteriseerimist, kirjeldades tegelase välimust, tegevusi, mõtteid, kõneviisi ja suhtlemist teistega, aidates lugejatel mõista, kes tegelane on.
Kahe peamise karakteriseerimise tüübi hulka kuuluvad otsene (kui autor räägib tegelasest) ja kaudne (kui järeldad omadusi tegelase tegevuste ja sõnade põhjal).
Karakteriseerimine aitab õpilastel mõista tegelaste motiive ja arengut, muutes lood huvitavamaks ning toetades kriitilist mõtlemist teemade ja suhete üle.
Raamatus Harry Potter kasutab J.K. Rowling karakteriseerimist, näidates Harry vaprust tema valikute ja sõprussuhete kaudu. Raamatus Charlotte’s Web kirjeldab E.B. White Charlotte'i lahkust tema tegude ja sõnade kaudu.