Situatsiooniline iroonia Määratlus: erinevus, mis eeldatavasti toimub loos või mängus ja mis tegelikult toimub
Situatsiooniline iroonia on tõenäoliselt kõige tavalisem iroonia, mida kirjanik lepib. Autorid kasutavad situatsioonilist irooniat üllatusena, intrigeerides ja kaasavad oma publikut. Kui lugeja eeldab, et midagi juhtub, kuid midagi muud juhtub, võib lugeja kajastada lugu iseloomustavate tegelaste ja sündmuste otsuseid, motivatsioone ja seoseid. Enamik inimesi tunneb lugu "maatüki keerdumist"; see on tavaliselt siis, kui autor kasutab situatsioonilist irooniat. Näiteks Charles Dickensi suurtes ootustes ilmneb situatsiooniline iroonia, kui ilmneb, et Havishami miss ei ole Pipi kasusaaja, kuigi ta on viinud teda ja lugeja uskunud, et ta on. Selle asemel avastab Pip, et tema heategija on tema kinnipeetav, kellel ei ole ühtegi jaama ega vara ning kes on Inglismaal põgenik. See maatüki vurk üllatab mitte ainult Pipit, vaid ka lugeja, mis viib romaani lõpus Pipi uue seikluse juurde. Situatsiooniline iroonia erineb dramaatilisest irooniast, kuna nii publik kui ka tegelased ei ole teadlikud tõttust ilmnenud tõde.
Vaadake kindlasti meie artiklit, kolme tüüpi iroonia!
Situatsiooniline iroonia tekib, kui oodatava ja tegeliku toimunu vahel on silmatorkav erinevus, mis sageli üllatab nii tegelasi kui ka lugejaid.
Näide situatsioonilisest irooniast on see, kui tuletõrjejaam põleb maha. Inimesed ootavad, et tuletõrjejaamad kustutavad tulekahjusid, kuid tulemus on ootamatu.
Situatsiooniline iroonia hõlmab tulemusi, mis on kõigile ootamatud, samas kui draama-iroonia on olukord, kus publik teab midagi, mida tegelased ei tea.
Situatsiooniline iroonia lisab lugudele üllatust, sügavust ja kaasatust, julgustades lugejaid mõtlema tegelaste valikutele ja elu ettearvamatusele.
Õpetajad saavad selgitada situatsioonilist irooniat jagades seosega näiteid, kasutades lühikesi lugusid ning julgustades õpilasi märkama ootamatuid tulemusi igapäevaelus ja kirjanduses.